Isikliku sõiduauto kasutamine tööga seotud sõitudeks on võimalik tööandja poolt kompenseerida. Siia alla kuuluvad peamiselt töö tegemiseks vajalikud sõidud.
Töö- ja koduvahelisi sõite käsitletakse töösõitudena siis, kui töölepinguga töötav isik elab töökohast rohkem kui 50 kilomeetri kaugusel või ühistranspordi abil ei saa seda maad läbida mõistliku ajakuluga ja ka rahalise kuluga.
Sõiduautodena käsitletakse siin kontekstis M1- ja M1G-kategooria sõidukeid.
Puudega töötaja puhul saab kompenseerida töö- ja koduvahelisi sõite siis, kui neid pole võimalik teha ühistranspordi abil või kui ühistranspordi kasutamine põhjustaks töötajale liikumis- ja töövõime olulist langust.
Puudega isiku puhul tuleb samamoodi kui tavapäraselt pidada töösõitude kohta sõidupäevikut, millest teeme juttu järgnevates lõikudes.
Puudega töötaja puhul võib teha erandi ning hüvitada kõikvõimalike mootorsõidukite kulud. Liiklusseaduse §2 sätestab järgnevat: mootorsõiduk on mootori jõul liikuv sõiduk, välja arvatud üksnes piiratud liikumisvõimega isikule kasutamiseks ettenähtud mootoriga sõiduk, jalgratas, kergliikur, pisimopeed, robotliikur, maastikusõiduk, tramm ja sõiduk, mille valmistajakiirus ei ületa kuut kilomeetrit tunnis.
Teeme põhjalikumalt juttu, millistel tingimustel ja kuidas isikliku auto kasutamise kompensatsiooni maksmine toimib.
Isikliku sõiduauto kasutamise kompensatsiooni piirmäär
Millised kulud kuuluvad isikliku auto kompensatsiooni sisse?
Autokompensatsiooni sisse kuuluvad kõik tavalised auto kasutamisega seotud kulud, näiteks kütus ja kindlustus. Parikimistasud hüvitise sisse ei kuulu. Samuti ei ole isikliku auto kasutamise hüvitise piirmäär seoses reaalsete kuludega.
Personaalse auto kasutamise eest makstava hüvitise suurus
Maksuvabalt hüvitatakse töösõite mitte rohkem kui 30 senti kilomeetri kohta. See summa võib olla väiksem, kuid kindlasti mitte suurem. Ühe kalendrikuu kohta on maksimum summa, mida tohib hüvitada 335 eurot.
Lubatakse ka hüvitise summeerimist, kuid piirmäär ei tohi siiski ületada 335 eurot kuu kohta. See tähendab, et tohib ühe kuu kohta maksta ka rohkem kui 335 eurot, kui summeeritult jääb tasu ikkagi väiksem või võrdne 335 euroga.
Erisoodustus isikliku auto kasutamise puhul
Kui hüvitist makstakse piirmäärast rohkem, siis kompensatsiooni ületav summa on erisoodustus. Seda arvestatakse iga kuu kohta eraldi ning see tuleb deklareerida vastavas kuus. Erisoodustus on töötaja jaoks tulu ja tööandja kohustus on maksta sellelt tulumaksu määras 20/80 ja sotsiaalmaksu 33%.
Maksuvaba isikliku sõiduauto kasutamise kompensatsiooni võib füüsiline isik saada ka mitmelt tööandjalt ning sellisel juhul kehtib piirmäär neile kõigile eraldi.
Kompensatsiooni arvestamiseks on oluline sõidupäevik.
Kellele saab maksta isikliku auto kasutamise hüvitist?
Isikliku auto kasutamise eest võib maksta hüvitist järgnevatele isikutele:
- ametnikud (näiteks kohtunik, Riigikogu liige, linnavalitsuse liige);
- töölepinguga töötaja;
- juriidilise isiku kontroll- või juhtimisorgani liige.
Eelneva aluseks on Eesti Vabariigi valitsuse määrusega number 164 kehtestatud kord alates 14.07.2006.
Ettevõtte omanikule maksuvaba hüvitise maksmine
Sama määruse alusel ei saa ettevõtte omanikule ega võlaõigusliku lepinguga teenuse osutajale maksuvaba hüvitist maksta. Selle eest saab neile dokumentaalselt tõendatud kulud hüvitada TuMS § 12 lõige 3 alusel, mis sätestab: füüsilise isiku tulu ei ole teise isiku kasuks tehtud dokumendiga tõendatud kulu hüvitis, riigi või kohaliku omavalitsuse üksuse makstud või kohtu väljamõistetud mittevaralise kahju hüvitis ega otsese varalise kahju hüvitis, välja arvatud hüvitis, mida makstakse seoses ettevõtlusega. Käesolevat lõiget ei kohaldata hüvitistele, mille maksustamisele on kehtestatud eraldi tingimused ja piirmäärad.
Kelle isikliku sõiduauto kasutamise eest saab maksta hüvitist?
Oluline ei ole, kas töötaja on sõiduauto omanik. Kasutada on lubatud ka autot, mille kasutusõigus on töötajal olemas. Kasutusõigus peab olema tõendatud omaniku poolses volikirjas või peab isik olema märgitud ära kasutajana sõiduki registreerimistunnistusel.
Tähtis on, et sõiduk ei oleks tööandja omandis ega ka valduses.
Vajalikud dokumendid
Tööandja poolne korraldus
Et hüvitist üldse välja maksta, peab olemas olema tööandja poolt vormistatud kirjalik otsus, korraldus või käskkiri. Selles peavad sisalduma:
- hüvitist saava isiku andmed;
- hüvitise suurus;
- periood, mille jooksul tehtud sõitude eest makstakse kompensatsiooni (võib olla ka üks kindel kuupäev);
- auto kasutamisõigust tõendava dokumendi koopia.
Sõidupäevik
Kindlasti ei tohi puududa sõidupäevik. See võib olla nii elektrooniline kui ka paberkandjal. Sõidupäevikus peavad kirjas olema:
- sõiduautot kasutava isiku andmed;
- sõiduki registrimärk;
- auto läbisõit (odomeetri näit) iga sõidu alguses ja lõpus;
- sõidu kuupäev;
- sõidu eesmärk.
Selle kõige tõttu pole võimalik maksta isikliku sõiduauto kasutamise hüvitist sõitude eest, mis pole veel reaalsuses toimunud, kuid on planeeritud. Arvestust pidamata hüvitise maksmine tähendab, et tegemist on palgatuluga ning see tuleb tavapäraselt deklareerida TSD lisal 1 ning mitteresidendi puhul lisal 2.
Hüvitise deklareerimine
Tööandjad, kes on teinud füüsilisele isikule autokompensatsiooni makseid on kohustatud järgneva aasta 1. veebruariks esitama deklaratsioon INF 14. Üles märkida tuleb hüvitise summad koos summaga, mis ületab piirmäära. Deklaratsiooni saab esitada e-MTAs.
Hüvitist saab maksta ühele inimesele ka mitme isikliku sõiduauto kasutamise eest ning sellisel juhul tuleb märkida iga auto ära eraldi rea peale.
Finance Plus teeb nii raamatupidamist, kui pakub muud maksualast nõustamist – tegeleme isikliku auto kompensatsiooni teemaga. Võta meiega julgelt ühendust!
Põhjalikulmalt loe e-MTAst.