Tehinguid Euroopa Liidu liikmesriikide vahel nimetatakse ühendusesiseseks käibeks või soetuseks, kus käibemaksumäär on 0%. Sellist käibemaksu nimetatakse pöördkäibemaksuks, kus käive tekib kauba või teenuse müüjal, aga maksu kohustus lasub kauba või teenuse saajal ja maksutatakse saaja riigis kehtivate käibemaksumäärade kohaselt. Tehingu tingimuseks on see, et nii ostjal kui ka müüjal on kehtiv käibemaksunumber.

Üldjuhul maksutatakse ühendusesisest kauba või teenuse saajat saaja liikmesriigis. Käibemaksu reaalset tasumise kohustust ei teki, kui liikmesriigist ostetud kaupa või teenust kasutatakse oma maksustava käibe jaoks. Maksukohustuslasel on ainult deklareerimise kohustus, kus kaubalt või teenuselt tasumisele kuuluv käibemaks deklareeritakse kui mahaarvamisele kuuluva sisendkäibemaksuna.

Ühendusisene käive tuleb deklareerida peale käibedeklaratsiooni ka vormil VD, kus tuuakse välja kõik tehingupartnerid ja neile müüdud kaup või teenus summaarselt ümmardatult täisarvuni.
Ühendusiseste tehingute puhul kehtivad arve esitamisel täiendavad nõuded. Arvele tuleb märkida ostja teises liikmesriigis maksukohustuslasena või piiratud maksukohustuslasena registreeritud registreerimisnumber (siin tuleb tähelepanelik olla, et tegemist on ikka KMKR koodiga, mitte äriregistri koodi või isikukoodiga). Ainult kehtiv käibemaksunumber annab õiguse müüa kaupa või teenust nullmääraga. Seda kas tehingupartner on käibemaksukohustuslane või mitte, saab kontrollida Euroopa Komisjoni käibemaksu info vahetus süsteemist (VAT Information Exchange System ehk VIES). Teenuse osutamine teisele liikmesriigi ettevõttetel tuleks arvele märkida ka „Reverse charge“ (ehk „Pöördkäibemaksustamine“).